Kuuseriisikate luuletus luulekonkursile.

„Venus ja Vilma.“

                                          

Tomateid me rühma aknal

kasvamas on sorti kaks.

Seda teab ja näinud on

 nüüd iga rühma laps.

Üks neist Venus, teine Vilma,

ootavad nad soodsat ilma,

et päike nende lehti paitaks

ja õielehed valla aitaks.

On Venus matsakas ja lai

ning Vilma sihvakas ja pai,

kõik aknal kenasti on reas,

neil õiekroonid uhked peas.

Siis ühel maagilisel päeval,

just kevadisel pööripäeval,

rühma tulles, oh sa pime

varre otsas näeme imet!

 Õiest sirgund tomat väike,

tema kõrval, nagu näikse

teine mari ootab päikest.

Väetame neid nagu kästi,

siis tunnevad nad ennast hästi.

Taimerammu, mereadru-

lisame neil parasjagu.

Vilmal punased on viljad

nagu karged talveilmad,

oranže vilju Venus kannab,

  rohket saaki meile annab.

Rõõmustab siis iga laps,

kui tomatist ta haukab-amps.

Rõõmus on ka mamps ja paps,

et vitamiine sööb me laps.

See tugevaks teeb keha, silmad-

aitäh me sõbrad- Venus, Vilma!